Ideaalselt keskpärane

Mõtlesin siin täna oma nüüdseks lõppenud MK ja IBU Cup’i hooaja üle ning mul tuli kohe hea meel. See talv oli hea, sest ma ei teinud ühtegi ideaalset tulemust. Mitte ükski võistlus ei läinud nii öelda täiega kümpi. Et miks selline asi mind rõõmustama paneb? Sest ma tundsin suurt motivatsiooni laengut. Minus on sisu rohkem kui seekord välja sain pigistada.

Hooaeg ma veel lõppenuks ei kuuluta, aga ma sooviks tänada kõiki, kes minu tegemistele kaasa elasid ja pöidlaid pigistasid. Laske nüüd sõrmedesse verd ka, et järgmine talv tugevamini pigistada ;)

Murdmaa- ja laskesuusatamine kisuvad andekate noorte pärast

„Väike konflikt murdmaa- ja laskesuusatajate vahel on ja jääb,” tunnistab laskesuusatreener Tõnu Pääsuke ja räägib, kuidas murdmaa neilt noori sportlasi ära meelitab. Samas kutsuvad laskesuusatajad ka ise murdmaarahvast püssi kätte võtma.

Loe Õhtulehest!

Saue: tähtis on valutu üleminek naiste klassi

Eesti parim laskesuusataja Eveli Saue kiidab noorte MMil jälitussõidu võitnud Grete Gaimi ja hoiatab, et juunioride ja naiste hulgas ei pruugi edu nii kiirelt tulla.

Maailmameister Grete Gaim nuttis rõõmust

Eesti laskesuusapiiga Grete Gaim, kes krooniti täna Kontiolahtis neidude jälitussõidus maailmameistriks, oli võistluse järel mõistetavalt ülõnnelik.

Loe Õhtulehest!

Tõuse, tõuse…

Ja minu leib toodi lauale. Tänane trass oli just selline, mis pidigi olema – minu lemmik sein oli omal kohal. Võistluseelse ettevalmistuse tegi huvitavaks see, et pealelaskmine toimus veel enne meeste starti. Põhimõtteliselt olid kõik asjad üksteise otsa kukile lükatud. Õnneks seekord kiirustamist ei olnud, sest vahepeal tegidki mehed oma kiiremad sõidud ära ning siis võisime meie, naised, rajale kobida. Ilm oli soojem, aga tuul tugevam. Start algas ilusti ning tõusudel tundsin kuidas mul oli võimu pisut rohkem, kui ümbritsevatel kaasvõitlejatel. Esimene tiir sujus kuidagi aeglaselt ja võiks öelda, et kohmakalt. 1-trahviga sain järgmisele ringile. Jäin umbkaudu samale positsioonile ning suuri sündumusi sel ringil ei toimunud. Teisest tiirust pääsesin 0-minema. Jäin kuidagi üksikuks liiklejaks. Ees oli paras vahe ning taga vist sarnane. Üksi kulges sõit tunduvalt raskemini. Ei olnud vedurit ega ärgitajat. Sellistel hetkedel langeb moraal tunduvalt ning hoog rahugeb. Õnneks päästis mind kolmanda tiiru puhas töö. Trahviringilt liitus minuga Gössner. Haakusin talle sappa ning lamedad osad sujusid juba palju lõbusamalt. Kartsin, et tõusul näitab neiu võimu, aga ei olnudki asi nii hull. Püsisin hästi peesassa. Lõpu poole ta siiski tegi mingi vahe sisse. Neljas tiir. Kõik hästi – ja viimane lask põõsas. Lubamatu! Õnneks positsiooniga palju muudatusi ei tekkinud. Gössner jäi trahviringidele ja üks venelanna pääses mööda. Kusjuures tegemist oli sama daamiga, kelle teates ära karistasin. Täna siis karistas tema mind. Lõpp oli raske, aga läbi kõige selle sundisin end liikuma. Maandusin 18. kohale ning sellega murdsin end 20-välja. Lõpuks ometi! Ei saanud pikalt passida ega hetkest mõnu tunda. Asjad kokku ja autole. Laev ootab!

Andke ainult tõuse!

Sprindipäev algas rahulikult, aga rahu lõppes siis kui jäin autoga ummikusse. Idanaabrid olid tee nii umbe ajanud ning soovisid ilmtingimata ennem staadionile jõuda. Hüppasin siis kilt enne statat autost välja ja kõmpisin nagu kaamel kohale. Ei tea, kas see jättis ka jalga väikse jälje enne võistlust? Järgmiseks ebameeldivaks üllatuseks oli see, et võistlustrassilt, oli välja roogitud kõik paremad seinad. Ainult 1 normaalne tõus ja ülejäänud aiult lausik. Mulle ei istunud see variant kuidagi. Rada valida ei saa ja võistlus on võistlus. Mis siis ikka. Pealelaskmine läks kiireks ja soojendus samuti. Varbad sain seekord pisut soojemaks kui eile, aga nüüd jäid sõrmed kuidagi kahtlaselt tuimaks enne starti. Tegin veel aktiivseid käteringe ning jätsin ehk pöörase helikopteri mulje, aga palju too ei aidanud. Jõudsin suurele laskumisele ning olin sunnitud nägu katma, aga tõmbasin sõrmed kohe rulli, sest tundsin kuidas tunnetus neist välja voolas. Tõusul olin omas elemendis, aga oh neid lamedaid… ei jaksa kohe ära kiruda. Esimeses tiirus võtsin rahulikult ning lasksin väga püüdlikult iga lasku. 0 oli käes! Teisel ringil jäin ühe poolaka taha rippuma, aga hiljem selgus, et oleks võinud vabalt oma teed minna. Lõpu poole üritasin kõige kiirema sappa karata, aga riskisin ka tiiru sisenemisega. Püsti lastes, tänasin veel taevast kui neljas lask alla tuli, sest see võis ikka paras napikas olla. Lõpuks sain 0-iga minema. Viimane ring, sujus kuni lameda osani, üsna talutavalt, aga siis algas agoonia. Mitte, et mul nii kohtuavalt valus või raske oleks olnud. Lihtsalt tunnetasin, et ma ei liigu lamedatel nii kiiresti kui vaja oleks. Kokkuvõtteks: lamedad sakivad sajaga! Ei ole mina nendega sina peal. Järelikult tuleb veel treenida ja õppida. Aga ometi puhas laskmine vedas mind täna välja. Laskmine oli ilus. Blackjack pole ka kehva.

Vahepeal kodus…

Viimati oli vist jutt Nove Mesto MK’st. Ma ei viitsi kaua jahuda Anterselvast. Teada on, et hästi mul seal ei läinud. Tol hetkel sattus olema kehvem olemine. Mitte, et mul tervis käest oleks ära olnud – lihtsalt vormikõver oli alla käinud ja juhtus olema vilets seisund. Nii ma siis sain 2-trahviga kaugel oleva ja mittearvestatava koha. Aga teate sõidu ajal tekkis üks naljakas olukord. Nimelt, kui olin teisel ringil ning üsna üksi, tulid mulle rajal vastu 2 parti. Mahtusin neist napilt mööda ning kuulsin kuidas rajaäärsetel kaasaelajatel, oli nalja kui palju. Kentsakas lugu küll. Tulin koju, taastusin pisut ning võtsin ette kodused üritused. Läinud reedel startisin murdmaa Eestikatel (10km, vaba). Enne võistlust olin kahtleval seisukohal ning polnud väga kindel oma hetke olukorrast. Veel Otepääle sõites tikkus autos uni peale ning õue minnes, hakkas jube külm ning üldse mitte ei tahtnud suuskadega metsa ronida. Start läks lahti ning tunne muutus. Sõita oli hea, jõudu jätkus. Kiirust jätkus ka lõpukski. Olin isegi üllatunud, et enesetunne nii hästi kannatas. Tuju läks paremaks, sest tundsin, et eelmise nädala rasked hetked on selja taga. Nii ma siis sain murdmaa Eestikatelt oma esimese kulla (noorte klassid arvesse ei lähe).  Järgmisel päeval võtsin ette traditsioonilise Viru maratoni. Ilm oli külm ning olin üsna mures, et kuidas selles olukorras ellu jääd. Olin küll vastavad riietunud, aga aimasin, et pikal sõidul võib palju juhtuda. Õnneks paistis ere päike, mis pisut sooja andis. Sõit algas mõnusas tempos ning seda kuni poole distantsini, siis aga hakkas punt lagunema ning jäin nagu kits kahe heinakuhja vahele. Jäin algul mahajääjatega, aga see tempo ei rahuldanud mind. Jooksikud olid juba kena vahe sisse saanud. Otsustasin siiski järgi minna. Tempo tõusis. Lahmisin pea 10km koos ühe teise jälitajaga, aga lõpuks loobusin. Tundsin, et läksin oma tempoga liiale ning tegelikult oli mu eesmärk maraton mõnuga läbida, et endale mitte liiga teha. Tõmbasin hoo maha ja jätkasin mõistliku tempoga. Nüüd aga hakkas keha jahtuma ja käed külmetama. Lõpu osas võitlesin külmumisega, aga õnneks enne päris ära jahtumist sain üle finiši joone. Hea sõit oli ikkagi. Ilm oli ilus ja rada korralik ning jätkasin oma võitude seeriat. Järgmiseks tulevad Oslo ja Kontiolahti MK etapid. Oslos vast nii hull pakane pole, aga Kontiolahtis võib küll olukord karm olla.

Eesti teatenelik piirdus Anterselvas 18. kohaga

Itaalias Anterselvas jätkuval laskesuusatamise MK-etapil sai meeste teatevõistlusel Eesti nelik 24 meeskonna seas 18. koha.

Eile 22. koha saanud Kõiv põrutab: "Cakars on parim treener, kes meil kunagi olnud!"

Laskesuusatamise MK-etapil Nove Mestos rasketele ilmaoludele vaatamata 10 km sprindis laupäeval 22. kohale sõitnud Kauri Kõiv on rahul arenguga, mis on tänu peatreener Maris Cakarsile tehtud murdmaarajal.

Mida ütleb Parve Sauele, Lehtlale ja Cakarsile?

Kaija Parve-Helinurm ei soovinud koondises tekkinud vastuolusid treeneri ja sportlaste vahel praegu pikemalt lahata. "Hinnanguid pole õige enne kevadet anda," sõnas ta.