Värske algus

Võin rõõmsalt kuulutada, et minu puhkus sai läbi. Lõpuks ometi saab liigutama hakata. Muidu oli küll üsna aktiivne puhkus, füüsilise tööga, aga viimastel päevadel jäin kehva ilma tõttu niisama vahtima. Need mõned päevad viskasid lõpuks tõsiselt kettasse, selle tõttu panin eile 3-tunnise rattatrenni metsas ja mudamülkas. Korra kukkusin, porist kraavi ületades, külili kui esiratas sisse vajus, aga see tõstis vaid tuju ning edaspidi oli riietest ja kõigest üks kama. Nautisin porirallit. Täna läksin paduvihmaga jooksma. Väga vabastav ja värskendav tunne oli. Siiski võtan treeninguid veel üsna lõdvalt, enne Viljandi järve jooksu. Varem puhkasin mai alguseni, nüüd on plaan pisut teisiti ümber seatud. Muutsin treening ülesehitust ehk tegin väikse reformi ja kaasajastasin taktikat. Kaua see nõukogude stiil ikka toidab. Muu maailm treenib ammu teiste võtete järgi. Riskida ei saa ma sellega midagi, sest põhimõte on ikka sama: tööd tuleb teha ja liitrite kaupa higi valada. Lõpukus olen ikkagi üles ehitanud tugeva aluspaasi, mille peale võib nüüd rohkem intensiivsust laduda ja julgemalt eksperimenteerida. Treeninghooaeg tõotab palju põnevam tulla. Ootan huviga.

Mis ma teen?

Vaid 5 päeva sain treeningutest eemal püsida, kui juba tekkis uus tuhin. Täna kargasin siis ratta selga ning enne kodu poole tagasi ei keerand kui väsimus piinama hakkas. Väntasin 3 tundi maha. Lõpuks tuli lihtsalt nälg kallale ja tüdimus vastu tuulest. Mõnusa kaifi sain küll. Päike paistis, tuul vihises kõrvus, kevadised märjad teed ja pori pritsib üle pea. Aga see ei tähenda, et nüüd sai puhkus läbi ja uus ettevalmistus läheb lahti. Ei, ei… pean end veel tagasi hoidma, vähemalt nädala. Siiani on mu puhkusepäevad üsna aktiivselt möödunud. Suur osa ajast läheb väljas tööd tehes. Teha saab kõike, mida kevad lubab. Oksi lõikuda, saagida, riisuda, kraavi kaevata, puid lõhkuda ja palju muud. Lisaks sellele nokitsen püssi kallal. Ma ei suuda kaua niisama vedeleda, nii et suurem asi puhkaja ma pole. Samas olen aastatega õppinud aega vabamalt võtta ja ennast kuulama. Veel mõni aasta tagasi olin nagu orav rattas. Tegelikult tekitasin endas ettekujutuse, et mul on jube kiire ja kõike on vaja korraga teha. Rahulikult võttes ja mitte nii palju ettemõeldes jõuab tegelikult palju rohkemgi ära teha. Usun, et mu puhkuseaeg pole niisama maha jorutatud. Ah jaa.. hetkel on käimas sponsorite otsingud. Nii et, kes soovib vaesele laskesuusatajale õlga alla panna, andke märku! :)

Püssiga

Võin nüüd julgelt kinnitada, et tänane sõit oli hooaja viimane ning võin talve lõppenuks kuulutada. Suuski ma veel suvekorterisse ei aja. Katsun natuke veel viimaseid lumeräbalaid kasutada. Aprillist algab puhkus. Rääkides nendest lumeräbalatest, siis avastasin täna talve. Haanjas ei saanud kuidagi kevade tunne tekkida, sest ilm oli sootuks ära keeranud. Kui mujal oli maa juba must ja vihma lodistas, siis meie kõige kõrgemas kandis valitses sügav talv. Tuul oli kõva ja külm ning lumi tuiskas – nagu jaanuarikuu juba. Rada oli värseket lund täis ja sisse olid sõidetud vaod nagu kartulipõllul. Harjumatult külm hakkas. Kavas oli 5x2km mass-start. Startisime kõikide tüdrukutega koos, nii vanade kui noortega. Sõit kulges algul üsna hästi, aga nii pea kui tiiru jõudsin pidin maanduma keset tiiru, kõige kõvema tuule kätte. Lumi lendas silma ning sihtimine oli oluliselt raskendatud. 4 lasku mööda ning läksin oma trahve tasuma. Jalad kiskusid künklikul pinnal krampi ning ringide lugemine läks samuti sõlme. Edaspidi kulges sõit üsna konarlikult. Laskmine paranes küll oluliselt ning tõusin 2-kohale, aga erilist sõidurõõmu see ei pakkunud. Aga mis siin enam norutada. Hea, karm võistlus oli punktiks. Sai natuke talve meenutatud. Nüüd kulgen vaikselt teenitud puhkuseni. Ah jaa. Trahve tuli seekord siis 4+1+0+1. Üsna kena, või mis?

Püssita

No nii. Hooaja lõpp kulgeb vaikselt päris lõppu ära. Vahepeal olin kodus pisut tõbine. Ei midagi tõsist, vaid kole nohu. Tegin vaikselt trenni ja hoidsin viimast vormi Eestikateks. Eile ja täna võtsin osa murdmaa Eestikatest. Eile sõitsime teatesprinti. Mina ja Liis esindasime Sparta II võistkonda. Distants oli 2x(3×1,2km). Sõitsin teist vahetust ning kui rajale pääsesin, siis tundus esimene ring mulle kiirus šokina. Esiteks oli viimasest võistlusest üsna tükk aega möödas ning teiseks: ei olnud ma sprindiga väga tuttav. Järgmiseks ringiks olin toibunud ning teadsin kuidas edasi minna. Enesetunne oli hea ning kordagi ei tekkinud nö kinnisõidu tunnet. Rada oli muidugi pehme ja kohati must, nii et libisemine ikka imes mõnuga. Viimasel ringil tundsin end veel paremini. Tundus, et mu sõit alles algas ning oleksin võinud vabalt veel mitu tiiru otsa panna. Tõstsin võistkonna 3-kohale. Umbes 500m enne lõppu vaatasin, et 2-kohale ei ole varianti. Aga! Vahe muudkui vähenes ja vähenes. Siiski jäin oma kiirendusega pisut hiljaks ning 2. koht jäi poole sekundi kaugusele. Siit moraal! Ei mingeid järele andmisi. Täiega algusest lõpuni, kõik on võimalik. Aga noh, mis siin enam. 3. koht oli välja teenitud. Täna oli 3x5km teatesõit. Sõitsin viimast vahetust ja rajale sain 10 sek. 1-kohast maas. Seekord läks üsna kergelt. Selle vahe võtsin tagasi üsna ruttu ning edaspidi rebenes vahe iseenesest.  Nautisin seda sõitu nii palju kui rada kannatas. Ei rebestanud end ribadeks, sest tõsist kiiret polnud. Püüdsin pöörata tähelepanu tehnikale ja jõule. Päris mõnus oli. Teenitud kuld jälle käes. Homme siirdun Haanjasse, kus on toimumas biathloni Eestikad. Seal võtan osa mass-stardis. Arvatavasti on need minu hooaja viimased sõidud, siis jään ootama kuiva asfalti, et saaks ratta selga hüpata.

Ideaalselt keskpärane

Mõtlesin siin täna oma nüüdseks lõppenud MK ja IBU Cup’i hooaja üle ning mul tuli kohe hea meel. See talv oli hea, sest ma ei teinud ühtegi ideaalset tulemust. Mitte ükski võistlus ei läinud nii öelda täiega kümpi. Et miks selline asi mind rõõmustama paneb? Sest ma tundsin suurt motivatsiooni laengut. Minus on sisu rohkem kui seekord välja sain pigistada.

Hooaeg ma veel lõppenuks ei kuuluta, aga ma sooviks tänada kõiki, kes minu tegemistele kaasa elasid ja pöidlaid pigistasid. Laske nüüd sõrmedesse verd ka, et järgmine talv tugevamini pigistada ;)

Tubli teade

Nii ja MM ongi läbi. Eile tegin viimase stardi (naiste teade 4x6km). Ainult üks mure tekkis ööl vastu võistluspäeva. Tundsin, et neelata oli pisut terav. Hommikul ärgates oli kurk ja ninaneel juba päris valusad. Võtsin rohtu, määrisin ning jäin ootama reaktsiooni. Olukord läks leebemaks. Enesetunne oli siiski nii hea, et ei kahelnud kordagi starti minemast. Võtsin eesmärgiks oma sõitu nautida ja lihtsalt teha oma tööd nii hästi kui välja tuleb. Start õnnestus pea-aegu. Ainult keskel olles on see halb asi, et küljed tõmbuvad nii kokku, et vabalt liikuda ja täie jõuga tõugata on võimatu. Olen siis alati pisut tagasi tõmmanud ja positsiooni taha poole sättinud. Ma ei taha väga tõugelda ja tõmmelda, sest tihtipeale on selle tagajärg: käpuli maas või murtud kepid. Ringi edenedes ronisin oma kohale välja ja sain üsna ette. Tundus hea minek. Kurgu pärast kartsin küll, et sõit kannatab kõvasti, aga tunne oli tegelikult väga hea. Esimeses tiirus sain 2-varuga minema. Punt oli üsna koos ja õnneks nägin ees veel liidreidki. Väga suureks vahe ka ei läinud. Püsti sain puhtalt minema. Ja nagu ikka tundus viimane ring kõige raskem. Tõmblesin seal Itaalia neiuga, aga tundus, et tal jätkus lõpuks gaasi rohkem. Aga üsna hea vahega andsin teate Kristelile üle. Korralik sõit tuli ja mitte väga paha laskmine. Kokkuvõttes tegid kõik tüdrukud väga hea soorituse ning esimest korda sel hooajal jõudsime finišisse. Üllatavalt palju võistkondi korjati maha.

Aga nüüd on hooaeg pea-aegu läbi. Täna lendan koju ning seal selgub, kus ja millal veel starti pääsen. Karta on, et viimased võistlused tulevad kodumaal.

Vesi peale!

Alguseks väike selgitus minu Hantõ sõidu kohta, et ei oleks arusaamatusi.
Koonidise peatreener väitis ajakirjandusele et tal pole minu soovidest aimugi, mis aga ei vasta tõele. Detsembri lõpus oli Otepääl kohtumine peatreeneriga kus teatasin kõigist MK etappidest millistel soovin osaleda, sealhulgas Hantõ. Tõlgina oli härra president isiklikult, kes ka kõik üles kirjutas. Järgmiseks, tuli 16.02 minu (ja ka kõigi sportlaste, abipersonali, treenerite, juhatuse liikmete) postkasti kiri, kus ma olen ilusti Hantõ nimekirjas. Teatavasti ilma peatreeneri nõusolekuta ei saa kedagi lihtsalt juurde lisada kuna tema esitabki sõitjad. Enne ärasõitu MM ettevalmistuslaagrisse helistati ELSF-t ja tuletati meelde et ma passi ja passipildi kaasa võtaks kuna viisad võetakse Salzburgist. Rohkem keegi infot andnud pole. Ei tea mis ma valesti tegin, aga nüüd vist jääb sõitmata. Aga mul on sel hooajal(kui on) veel üks võistlus siin ees ja ei tohi lasta tujul langeda!

Aga eilsest sõidust ka. Päev algas jälle pisut teise tundega kui tavaliselt. Ei suutnud kuidagi mõtteid laskmisest eemal hoida. Läksin siis jõe äärde jalutama ning lasin mõtetel lennata. Kujutasin ette kõik variandid, mis juhtuda võik. Nii ei sobi enne starti teha, aga ma lihtsalt ei suutnud teisiti. Pealelaskmine oli nii ja naa, aga lõppes päris hea tulemusega. Enne starti oli juba kergem tunne. Võtsin eesmärgiks sõita mitte väga rapsivalt. Pigem rõhuda tehnikale ja jõule. Pikalt välja libistada ja muidugi otsida rajalt kõvemaid kohti, kus libiseb paremini. Esimene ring toimis hästi ja tunne oli hea. Sõitsin koos eilse üllatajaga USA’st. Lamades tiirus võtsin rahulikult. 1 trahviminut tuli ikka. Teise ringi keskel jõudis Neuner järgi. Tegelikult ootasin teda juba esimese ringi ajal. Kiire neiu möödus, aga lamedatel suutsin järgi hoida. Suurtel tõusudel astus Neuner pika sammuga kaugemale. Kus on ikka jõud, et sellist sammu võtta! Siplesin järgi, aga vahe rebenes. Teisest tiirust lahkusin 0′iga. Palju ei mäleta, aga vist jätkasin sõitu oma USA kaaslasega. Järgmises lamades tiirus tegin paranduse paremale, sest eelmine laskmine oligi pisut vasakule jäänud. Ja nüüd. Pange tähele. Tegin vist elu korralikuma sihtimise ja päästmise. Kõik oli teadlikult kontrollitud. Aga, mis juhtus oli see, et 2 viimast märki jäi üles. Ei saa olla võimalik!!! Minu jaoks oli kõik kadunud. Hooldetiim karjus, et kõik lasevad palju trahve ning kadunud pole midagi. Jätkasin sõitu. Mäletan, et jube raske hakkas, sest tegelikult sõitsin kogu sõidu viimase piiri peal. Iga tõusu lõpus oli tunne, et süda kohe lõhkeb. Püsti tiirus olin rahulik ning voolisin 0 välja. Viimane ring oli kole kannatamine. Tõusudel püüdsin sammu nii pikaks venitada kui veel vähegi jõudsin. Finišis oli jälle tunne, et pea ja süda lõhkevad koos. Karm. Koht tuli 22. Kolme trahviga pole see sugugi paha. Sõit oli hea. Aga tean, et suudan tiirus paremini toime tulla! See MM ei läinud küll aiataha, aga polnud ka see, mida ootasin.

Kas ohverdused sellist õnne toovadki?

Kõik 0n vist juba näinud ja kuulnud kuidas ma eilses jälituses kõrvalabiga salto viskasin. Katsun ikkagi väikse kokkuvõtte kirja panna ning teile oma sõnadega kah olukorda selgitada.

Eilne päev oli sprindipäevaga võrreldes, tunduvalt rahulikum ja mõnusam. Läksingi tegema oma tavalist tööd. Mitte mingit pinget ega jama. Kõik sujus normaalselt. Algus oli hea. Esimesel ringil jõudsin ilusti pundile järgi. Esimeses tiirus, 2 trahvi. Ei saa isegi aru kuidas. Mustad pilved hakkasid peakohale kerkima. See pole kunagi hea kui kohe jälituse alguses trahve tõmmata. Teine ring möödus teistele järgi rügades ja palju muud sellest ei mäletagi. Nii palju mäletan, et Rain näitas mulle eelmise tiiru laskmist. Kõik lasud jäid vasakule, miskipärast. Teises tiirus tegin sihikul paranduse (1 nõks paremale). Ja 0 tuli. Tuju tõusis ning jätkasin sõitu. Midagi polnud veel kadunud. Möödusin just paarist konkurendist. Peale kerget allamäge oli hoog sees. Korraks nägin silmanurgast, et vastas suunas (suures kurvis) toimus miskit. Järgmine hetk tundsin pauku vastu nägu ja jalga ning korraga leidsin end selili lumelt. Kõik oli pisut segi ning algul ei taibanud, kas olen veel võimeline edasi liikuma. Ajasin end püsti nagu 100-aastane känd. Hoog oli kadunud ja kuidagi eriti raske tunne tekkis, lisaks oli tuju õnnetuks muutunud. Ma ei süüdista siin Svetlanat. Juhtub ikka, aga rajameistrid oleks pidanud selle peale tulema, et kui keegi täie pasaga kurvist välja lendab, siis ette jäävad vastas suunas süütud liiklejad. Kolmandas tiirus oli püss lund täis, sellest ka pool sihikut ning 2 trahviringi oli soolas. Tujutu ja õnnetu sõit jätkus, aga kordagi ei tulnud pähe, et võiks lihtsalt kõrvale astuda. Korra hoopis soovisin, et Neuner mind kinni püüaks, aga samas rügasin selle nimel, et mitte ringiga saada. Päris kummaline. Viimases ringis oli lõpuks omadega päris laiali ning kadunud oli ka hirm ringiga saada. Pidin sõitma 3 trahviringi. Sõitsin lihtsalt lõpuni ja sulgesin finiši. Lõpuks olin pühaviha täis. Mitte sellepäras, et keegi mul jalad alt sõitis. Mulle tundus see kukkumine lihtsalt hetke häppening. Olin vihane, et ei suutnud korralikult tiirus toime tulla. Nüüdseks on tuju paranenud, aga pool MM’i on korstnasse läinud.

Sprint

Ma ei mäletagi millal viimati end nii sodiks sõitsin. Siiani pea kumiseb ja söögiisu pole. Sõitsin vist soolikad sõlme.  Ilm oli endiselt päikesepaisteline ja rada pehme puder. Õhk tundus ehk mõni kraad jahedam, aga palav oli ikka. Terve päev tundsin end kuidagi teisiti. Väga nagu ei närveerinudki, aga mingi teistsugune tunne häiris mind. Kõik ettevalmistused sujusid ladusalt ning rajale sain hea tundega. Esimene ring tundus päris hea. Olin oma sõitu nii süvenenud, et ei pannud ümbrust tähele. Esimene laskmine hakkas üsna ladusalt. Rütm tundus ka hea, aga millegipärast lendasid 2 kuuli mööda. Teisel ringil sain Helena sappa. Tundsin küll, et katel hakkab pisut juba üle keema. Tõusudel tuli ikka vahe sisse. Püsti tiir sujus päris märkamatult, aga sama moodi läks 1 ikka mööda. Viimane ring oli üks lõputu kangutamine ja enda tagant sundimine. Iga tõusu lõpp üritasin samuu lisada. Viimasel tõusul oli lausa jube. Kuidagi lükkasin end laskumisest alla. Lõpusirge tundus näiliselt nii lihtne – tegelikkuses oli see põrgu viimane etapp. Kohe kui üle joone sain langesin nagu plank, näoli lumme. Hing oli peaaegu kinni, ainult vilin tuli välja. Kui tegin silmad lahti ja üritasin end püsti ajada, siis lõi pähe terav valu ja silme eest oli udune. Kooberdasin minema – ise veel hingeldades. Tükk aega kahtlesin, kas jälitusse on üldse pääsemis võimalust. 43. koht 3-trahviga ei ole väga hull, aga see polnud just see, mida siit otsima tulin. Homme saab jälitada.

Tere suvi!

Kui mõni nädal tagasi pidin varbad lõhki külmetama, siis nüüd, siin Ruhpoldingus on ilm nii soe, et lihtsalt suusakombe väel on kah palav. Päike kiiskab ja lumi sulab solinal. Rada on üldiselt pehme, ainult suuremad tõusud on väetisega kõvaks aetud. Väga hull olukord veel pole. Peaasi, et vihma ei saja.

Täna tegin siis MM avastardi. Segateate võistkondi oli tules 27. Nii palju pole vist veel kunagi olnud. Soojategemisega väga palju vaeva ei pidanud nägema. Higi lahmas juba siis, kui seisid dressides 5 min päikse käes. Start läks üsna normaalselt, aga esimesel ringil jäin ikka pisut tahapoole karpi kinni. Suured tõusud olid õnneks laiad ning seal oli juba palju vabam liikumine. Lamades tiirus pidin kasutama ühet varupadrunit. Läksin koos Kaisaga ringile, aga peagi läks ta oma teed. Tagan tuli Henkel, kellele sappa sain ning koos sisenesime ka tiiru. Seekord pidin kasutama kahte varu. Punt, kelle ma eelmine ring kätte sain oli jälle sama kaugel ees. Lõpuks sain neile ikka järgi ainutl enne vahetus jäin karpi ning üleandmis ala oli üsna tihedalt rahvast täis. Tegin ühe normaalse sõidu, laskmine oli vähe jama. Enesetunne oli palju lubav, ainult jube palav oli ning kõri tõmbas vastikult kuivaks. Kokkuvõtteks 15. koht ning üks väiksemaid kaotusi.

Homme teen kerge trenni ning laupäeval hakkame sprintima.