Ja kõik?

See oli nüüd küll pisut ootamatu, et detsembrikuu olulisemad võistlused juba läbi said. Veel mõni aeg tagasi oli tunne nagu oleks starte ja aega veel küllalt olnud, aga nüüd on ühtäkki kõik läinud. Mitte seda, et üldse kõik juba möödas on, aga mulle enne tundus, et detsember tuleb pikk ja huvitav. Seega tahan öelda, et olen pisut pettunud. Aeg läks märkamatult ning korraga taipasin, et selle kuu eesmärk jäigi täitmata. Mul on sellest kohutavalt kahju ning häving on suur. Olid küll head võistlused, aga tühi tunne on. Koguaeg tuli just nii palju trahve, et mind napilt top 6-est välja jätta. Östersundi 4-koht on ainuke ilus töö, mis välja tuli. Miks ma nurisen, sest tunnen, et kogu potentsiaal läks praegu kuhugi kõrvale raisku. Hinges on rahutu tunne ning ma ei saa sinna midagi parata. Võib-olla Östersund läkski hästi just sellepärast, et ei panustanud sinna veel midagi. Nii kui hakkasin nägema top 3-kohti ja panused tõusid, siis langes moraal ja tekkisid kinnisideed, mis tegelikult olukorra ära rikkusid. No jah… sõidukiirusega jään rahule. Nii head minekut pole ma hooaja alguses veel tundnud. Tavaliselt kipun kohalt minema nagu auruvedur ja kui lõpuks üldse hoogi üles saan, siis hakkavad lumikelluksed juba õitsema. Tunne on hea, aga nüüd peab pühade ajal hoo maha laskma ning pööningu ära koristama.

Teile teadmiseks, et Obertilliachis olen esimest korda. Kõrgust on siin 1450m ning 2,5km rada on üks raskeimate hulgast. Enne sprinti sadas ilusat värsket lund. Pealelaskmine oli tegelikult kohutav. Tiirutasin palju enne kui enamvähem rahuldava tulemuse sain. Sõit tundus Ridnauni sprindist tüki maad raskem. Siinne kõrgus ja tõusud hakkasid pooma – õnneks käis see kõigi sportlaste kohta. Väga hulluks mul siiski ei läinud. 1 trahv lamades ja 1 püsti. Jällegi 1 üks üle. 13. koht ei rahuldanud mind põrmugi. Siiani kõige kehvem tulemus ju. Järgmise päeva jälituseks oli aga stardipositsioon üsna hea. Alguses saingi mõnusa hooga minema ning esimene 0 andis palju kindlust juurde. Suure osa teisest ringist kelgutasin venelanna taga, siis aga tuli 1 trahv ja kelgutamine jäi katki. Vajutasin gaasi, et vahet tagasi teha. Suurel tõusul tundsin korraks, et miski lendas mulle tagant vasta jalga, aga ei lasknud sel rohkem häirida. Jõudsin 3. tiiru. Mind tabas ahastus. 1 täidetud kassett oli puudu. Hakkasin laskma – mõtted mujal ja suht suva olekuga. Viga!!! Sinna need 2 trahvi läksid. Trahvi ringil olles mõtlesin, et nüüd on nagunii kõik läbi – kus ma selle kaseti veel saan. Rajale minnes tuli järsku meelde, et see kolks vastu mu säärt ei saanud muu olla kui minu kassett. Jõudsin tõusule, kus oli pealtnägijaid, aga keegi ei reageerinud ega teinud teadmagi, et ma võisin eelmine ring seal midagi ära kaotada. Õnneks nägin siiski ise, et see õnnetu kassett seal samas maas vedeleski. Üks samm tagasi, kassett hammaste vahele ja tuld! Laskumisel sättisin ta pükste värvli vahele. Midagi nii tragikoomilist pole mul veel kunagi juhtunud. Mul on tunne, et keegi tabas selle situatsiooni, kuidas ma kassett hammastevahel tõusu rügan, ka fotokaga. Vähemalt midagi meeldejäävat. No ja viimases tiirus tõmbasin ise 2 lasku, suure ähmiga ajama. 0+1+2+2 ja endiselt 13. koht. Vihaseks tegi, aga mis sa ikka tühja vihastad, nagunii pole sellega midagi teha.

Njah… nii ta läks. Kõik oli käeulatuse kauguses. Eks näis, mis uuel aastal saab. Hetkel olen veel Obertilliachis. Otsustasime mõneks päevaks veel siia jääda, sest paistab, et Eestis on lumega kööga. Teen siin veel mõned treeningud, ilusa lume peal ning siis koju poriseid jõule pidama.

Filed under: Sport

Allikas: Viide uudise juurde