Rahutu rahulolu

Oleks tahtnud juba varem siia midagi kirja panna, aga kahjuks on nii, et kõik Euroopa riigid pole nii luksuslikult WiFiga varustatud. Nii et mõnikord peab lihtsalt natuke kannatama ja ootama.

Igatahes, nädalake kodus, oli hea. Mis sest, et ilma lumeta, aga palju see muutnud olekski, kui üldse? Itaaliasse Ridnauni jõudes, ootas ees värske lumi ja päike. Lausa luksus! Hooaja esimene 15km distants toimus sellegi poolest pisut kummalise raja süsteemiga. Naised pidid sõitma 3 x 3,3 + 2 x 2,5 – ehk siis tegelikult tuli distants kokku 100m lühem ja Ridnauni kõige magusam tõus jäi kahjuks välja. Võistlus oli aga mõnus. Läksin mõistliku tempoga peale ning katsusin viimase ringini korralikku jõusõitu teha. Lõpus siis pigistasin sidruni tühjaks. Enesetunne oli hea ning piimamannerguid vedama ei pidanudki. Laskmine edenes iseenesest korralikult – 1+1+0+1. Aga finišis ma enam nii ei mõelnud. Miski jäi hinge torkima.

Peale distantsi tundsin mõnusat väsimust ning arvasin, et sprint tuleb selle võrra raskem. Tegelikult oli lugu vastupidi. Tunne oli hea. Tegin hea soojenduse ja meeleolu oli mõnusalt rahulik. Tegin veel viimaseid käte ja puusa ringe. Lõpuks taipasin, et stardini on jäänud pisut üle 2 min (olin enne kella valesti jälginud). Oi, kus hakkas kiire. Dressid lendasid seljast püss selga ja kasvõi üle teiste starti. Jõudsin õnneks 20 sekki enne minekut starti, aga keha värises adrenaliinist ja pulss tagus meeletult. Täpselt selle sama hooga panin edasi. Sõit algas närviliselt ja pisut rapsides. Adrekas oli veel üleval ja kuidagi ei suutnud end tagasi hoida. Kartsin, et selle esimese ringiga teen endale karuteene. Tiirus tõmbasin 1 trahvi ning sain just ühe kiireima sõitja sappa. Jällegi ei saanud maha rahuneda. Katsusin järgi hoida. Minu üllatuseks kannatasin seda tempot päris hästi. Püsti tiirus läks lollisti. Tõmbasin kohe esimese lasu võssa, aga õnneks sellega piirdusin. Viimasel ringil surusin gaasipedaali vastu põrandat ja mu üllatus oli veelgi suurem, kui tundsin, et suudan küll. Finišis selgus aga taas tõsiasi, et see NATUKE – jäi ikka puudu. 0,4 sekundit!!! Ja 6 koht läinud. Oi ma läksin marru. Tunne oli selline, et kogu päev kasteti tõrva potti. Jällegi oli 1 trahv üle. Lõpuks sain veel teada, et mul on vaid tund aega elamisest välja kolida. Närvitsesin “natuke” omaette sõin kõhu täis viskasin asjad kokku ja tuju oli jälle parem. Kokkuvõtteks ütleks siiski, et päris paha see nädalavahetus ka polnud. Stabiilsus on üsna hea. Eks ma muutusin pisut ahneks ka juba, aga mis sa teed… süües kasvab isu :P

Filed under: Sport

Allikas: Viide uudise juurde